Keemiline struktuur

Keemiline struktuur tähendab aatomite ruumilist paigutust molekulis. Keemilise struktuuri kirjeldamisel kasutatakse mõisteid, nagu struktuurivalem, molekulaarne geomeetria, elektronkonfiguratsioon, kristallstruktuur.

Molekulide keemilise struktuuri määramiseks kasutatakse mitmesuguseid spektroskoopia meetodeid:

• UV-Vis spektroskoopia uurib neeldumis- ja kiirgusspektreid ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas; näitab eeskätt aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid;
• Infrapunaspektroskoopia (IP) uurib neeldumis- ja kiirgamisspektreid; infrapunases piirkonnas; näitab funktsionaalseid rühmi;
• Tuumamagnetresonantsspektroskoopias uuritakse aatomituumade ja magnetvälja vastastikust toimet, saadakse ainele iseloomulik TMR spekter; näitab paaritu spinniga aatomituumasid (isotoope) ¹H, ¹³C, ¹⁵N, ¹⁹F, ³¹P;
• Massispektromeetria. Uuritav aine ioniseeritakse (näiteks elektronkiire toimel), mille tulemusel moodustuvad ioniseeritud molekulid ja molekuli fragmendid, mida saab registreerida kui ainele karakteerset MS spektrit; annab osakeste laengu ja massi suhte;
• Röntgenkristallograafia ehk röntgendifraktsioon. Aine kristallile langev röntgenikiir hajub ainele omaselt spetsiifilistes suundades näidates aatomite paigutust aine kristallis.